Vahepeal oli meil üks suur konverents, mis meedias ka kajas - Aids 2011. See oli ikka võimas, sest Euroopa Komisjon korraldas. Teaduskomitee ja korralduskomitee olid üleeuroopalised. Koha peal oli tunda niisugust rahvusvahelist hõngu, millest mina olen vist rohkem kui 15 aastat eemal olnud. Lapsepõlves olid meil siin mõned Nõukogude kongressid ja kui me Ellerheinaga Euroopas konkurssidel käisime, siis seal oli ka selline võimas tunne. Olime kõik koolitusspetsialistid seal hõivatud. (Meie poolt korraldas muidugi TAI.)
Mis põhiliselt imetlusväärne ja nauditav oli, oli see, et kohal olid kõige olulisemad HIV-ga seotu inimesed Lääne- ja Ida-Euroopast. Nii et Tallinn oli nagu kultuuride kohtumispaik ja see oli nii loomulik. Rahvast oli New Yorgist Uzbekistanini. Ja ma sain rääkida korraga inglise ja vene keeles.... Ja kui mõni apsakas tuligi sisse, siis see oli arusaadav, sest olime Eestis...
Imetlen neid mõnda inimest, kes meie poolt hulga "musta" tööd ära tegid. Tegelikult oli neid ikka rohkem. Põhimass töötegijaid kaasati aga vabatahtlikena konverentsi ajaks, nii ka mina. Päev enne põhiüritust toimusid ekskursioonid külalistele, kuhu mind ka "möödaminnes" giidiks pandi. Sain aru, et loodeti mu keeleoskuse peale. See oli vast kõige pingelisem päev, samas huvitav. Rühm, kellega mind välja saadeti, külastas pulmonoloogia kliinikut Hiiul ja tuberkuloosi haiglat Kosel. Põhiline haigus, millesse viirusekandjad surevad, on tuberkuloos. Kõik see ekskursioon oli huvitav. Alates sellest, et registreerunud oli 35 inimest, enamus Idast. Kohale tulid aga need alla kümne lääne-eurooplase, kes nimekirjas olid. Olin pisut närvis, sest mul polnud aimugi, kui tähtsad inimesed mulle kohale tulevad. Ning juhtus ka nii, et pulmonoloogia kliinikus jättis vanemõde, kes väga põhjaliku ettekande tegi, inglis keelt kõneleva kolleegi kutsumata. Pidin järeltõlget tegema võõral teemal... Õnneks tuli veel üks TAI töötaja kaasa, kes aitas ekskursiooni juhtida. Tuberkuloosi haiglas rääkis arst ise ja tegi nalja ka. Pikk päev lõppes kenasti. Jõudsime Tallinnasse pisut enne õiget aegagi.
Järgmisel päeval sain rahulikult olla pressi akrediteerija. Palju just tegevust ei olnud terve päeva jooksul. Akrediteerisin küll Postimehe, Tallinna televisiooni, ühe ERR ajakirjaniku ja veel mõned. Eesti Televisioon tuli nii ehk nii ilma akrediteerimata sisse.
Esimese päeva õhtul oli külalistele ka õhtul muusikaline tervitus - etno-jazz koos beatboxiga. Väga vinge, mulle meeldis.
Teisel ja kolmandal päeval olin suures saalis mikrofonitüdruk. Jooksin mikriga ringi, kui küsimusi taheti küsida. Tõtt öelda võttis see omajagu julgust, et suure auditooriumi eest esineda, kuid olen töö juures harjunud juba. Lahe oli seal konverentsi melu jälgida. Kuivõrd tõesti olid tippeksperdid ja teadlased laval Hispaaniast Poolani, Ukrainani, Venemaani. Taani, Belgia. Saalist esitati küsimusi - Moldovast, Türgist, Valgevenest.. Tjah. Väga lahe. Lõpuks olin väga väsinud..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar