teatrielamus

Paar nädalat tagasi käisime sõbrannaga Draamateatris etendust "Aabitsa kukk" vaatamas. (Oli vist sellise nimega tükk.) Pärast olen mõelnud, kas oli hea, et ma seda vaatamas käisin? Vist siiski oli täitsa kasulik. Tunnistan, et elutempo kiiruse tõttu ei olnud ma enne jõudnud süveneda, mis etendusele sõbranna mind kutsus. Läksin lihtsalt heal meelel temaga ühel tööpäeva õhtul kaasa. Nii palju teadsin, et see on monoetendus. Istusime lausa esimesse ritta ja siis tuli Tõnu Oja ning kehastus kerge vaimupuudega täiskasvanud inimeseks. Mnjah, mõtlesin ma. Töötan erihoolekande valdkonna heaks ju ega saanud nüüd kultuuri nautima tulles sellest "välja astuda". Seega esialgu hindasin veidi, kui hästi näitleja oma rolliga toime tuleb. Tuli küll (minu arvates). Aga näidend oli õpetlik. Inimene jutustas pealtvaatajatele oma elu nii, nagu see talle paistab. Päris palju nalja sai (autor oli vist Kivirähk), samas sai täie mõistusega inimene aru, et see tegelane ei mõista ise ka, et vargast ja sulist onu teda ära kasutab. Elas teine päris vaeselt ühes korteris ja ei saanud jalatsite puudumisel õuegi minna. Oeh. Kurbus ja masendus tulid lõpuks peale... Aga näitlejatöö ja näidend olid siiski heal tasemel.